TI-Hüppel on potentsiaali panna Eestis kasvama uued Skype’d

Kui 30 aastat eest alguse saanud Tiigrihüppe programm muutis Eesti digiriigiks ja andis ühiskonnale tugeva tehnoloogilise aluse, siis tänavu algatatud TI-Hüpe on järgmine loogiline samm, millel on potentsiaali tõsta meid esiritta ka tehisaru ajastul, kirjutab Sihtasutuse TI-Hüpe nõukogu liige ja Telia Eesti tegevjuht Andre Visse.

Tiigrihüppe mõju Eesti arengule ei piirdunud üksnes sellega, et koolidesse jõudsid arvutid ja internet. Selle tähendus oli palju sügavam, kuna sisendas tervele põlvkonnale usku, et tehnoloogia abil saab ise maailma muuta. Just see varajane digipööre kasvatas Eestis üles ärksa mõtteviisiga tegijate põlvkonna, kelle jaoks IT ei olnud pelgalt tehniline oskus, vaid võimalus luua midagi täiesti uut ja seninägematut.

Pole juhus, et just Eestist on sirgunud mitmed rahvusvaheliselt edukad ükssarvikud nagu Skype, Wise ja Bolt. Tiigrihüpe valmistas ette pinnase, millelt need ideed said hakata juuri ajama ja kasvama. Seega võib öelda, et Tiigrihüppel oli oma roll Eesti iduettevõtluse eduloos ning järgmise laine vundamendi loomisel.

Vahepealse kolme aastakümnega on tehnoloogia tohutult arenenud. Juba ammu kannavad inimesed nutitelefonide näol kaasas sadu kordi võimekamaid seadmeid kui need, mis 1995. aastal koolides kasutusel olid. Internet on muutunud igapäevase elu lahutamatuks osaks ning selle olemasolu kõikjal peame sageli iseenesestmõistetavaks.

Järgmine arenguhüpe peab olema ennekõike muutus protsessis ja õppemetoodikas

Kui 90ndate keskpaiga koolide internetiseerimise ja arvutitega varustamise programm keskendus peamiselt logistilisele ülesandele ja koolide tehnoloogiaga varustamisele, jättes suuresti tahaplaanile IT ja tehnoloogiaõppe integreerimise õppeprotsessi, siis seekord peame talitama targemini. On päevselge, et tehisaru on juba ammu jõudnud õpilaste igapäevasesse kasutusse ja seega traditsiooniline õppeprotsess enam sama tõhusalt ei toimi.

Uuringute järgi kasutab ligi 70% õpilastest tehisaru abi iganädalaselt. Pole mingit mõtet anda õpilastele kodutöid, millest ka kõige keerukamad lahendab tehisaru mõne sekundiga, pakkudes sinna juurde ka lahenduskäigud vastuseni jõudmiseks. Piltlikult öeldes oleme jõudnud olukorda, kus õpilased saavad kasutada Ferrarit, aga õpetajad peavad hakkama saama jalgrattaga. Seepärast peab uus arenguhüpe olema ennekõike muutus protsessis ja õppemetoodikas ja alles siis tarkade tehnoloogiliste abiliste kasutuselevõtus, mitte vastupidi.

Väga oluline on õppemetoodika muutmise ja uue tehnoloogia kasutuselevõtu juures ka lapsevanemate roll. On ju lapsevanema jaoks oluline vahe teadmises, et laps õpib tehisaru toel päriselt ka midagi uut ja väärtuslikku, mitte ei kasuta ChatGPT-d vaid selleks, et kodutööd kiiremini tehtud saaks.

Kui käitume nutikalt ja julgelt, mis on meid ka varem suurepäraste tulemusteni viinud, on meil ühiskonnana võimalik tehisaru lahenduste targast ja varajasest kasutuselevõtust tohutult võita. Meile ei ole kaasavaraks antud tohutuid rikkusi maapõues, meie suurim vara on meie inimesed. Pöörates õppeprotsessi tagurpidi ja kasutades tehisaru lahendusi õpilaste arendamiseks, mitte pelgalt osavaks spikerdamiseks, on meil potentsiaali saavutada unikaalne konkurentsieelis ja tõusta tõeliselt maailma nutikaimaks rahvaks.

Tehisaru eelistest peab võitma kogu ühiskond

Oluline on ka meeles pidada, et tehisaru toob endaga kaasa uusi väljakutseid digitaalse ebavõrdsuse osas. Kui mõned koolid, piirkonnad või ühiskonna grupid jäävad arengust kõrvale, soodustame sellega veelgi suurema digilõhe teket, kuna tehisintellektiga seotud oskuste puudumine muudab inimesed haavatavamaks manipulatsioonide suhtes ja võib piirata nende võimalusi tööturul.

Selle vältimiseks peab TI-Hüpe olema kogu ühiskonda kaasav. Vajame kogukondade digikoolitusi, eakate töötubasid ja lapsevanemate aktiivset kaasamist kooliprogrammidesse. Seejuures ei peaks olema fookus kitsalt vaid uute tehnoloogiate tutvustamisel, vaid laiema tehisintellekti kirjaoskuse arendamisel igas vanuses inimestele ehk nii õpilaste, õpetajate, lapsevanemate kui eakate jaoks. Õpetaja roll muutub aga senisest veelgi olulisemaks: tehisintellekt mitte ei asenda õpetajat, vaid annab talle uusi võimalusi olla juhendaja, suunaja ja kriitiline mõtestaja. Seepärast peavad õpetajad saama piisavalt tuge ja koolitust, et uut rolli enesekindlalt kanda.

Tänast tehisaru revolutsiooni võib mõnes mõttes võrrelda 1990ndate digipöördega – see on määramatu, potentsiaalikas ning paljusid küsimusi ja hirme tekitav. Kui Tiigrihüpe pani aluse digioskustele, siis TI-Hüppe roll on veelgi sügavam: see ei ole pelgalt haridusprogramm, vaid strateegiline investeering Eesti tulevikku.

Kui suudame anda noortele juba täna tööriistad ja mõtteviisi, millega homme ehitada globaalseid lahendusi, pole võimatu, et järgmine Skype, Bolt või Wise sünnib taas siinsamas Eestis. TI-Hüppel on potentsiaali olla sama murranguline nagu Tiigrihüpe, aga seekord mitte ainult digiriigi, vaid ka tehisaruühiskonna kujundajana. Tõeliselt jätkusuutlik on programm siis kui selle õnnestumisse panustavad nii riik kui erasektor, mistõttu julgustan ka teisi ettevõtjaid TI-Hüppes kaasa lööma ja seda toetama.